Teletorni restoran
See leht on pühendatud Tallinna Teletorni 21.–22. korrusel asunud kohvik-restole – Põhja-Euroopa ühele kõrgemal asuvale vaateplatvormiga restoranile, kus Tallinn kohtus taevaga ja iga külastus oli omaette elamus.
Ajalugu ja teletorni peatükid
Tallinna Teletorni ehitus lõpetati 1980. aastal Moskva olümpiamängude purjeregatiks. 314 meetri kõrgune torn sai kiiresti üheks Eesti tuntumaks maamärgiks ning kohvik-resto kõrgel pilvepiiril muutus nii kohalike kui ka väliskülaliste jaoks omamoodi kohustuslikuks peatuspaigaks.
Pärast põhjalikku renoveerimist avati torn ja uus Teletorni restoran taas 2012. aastal. 21. korrusele rajati panoraamvaatega püsinäitus ja interaktiivsed eksponaadid, 22. korrusel aga restoran ja kohvikuosa, mis pakkusid võimalust nautida toitu ja jooke koos hingematva vaatega – selge ilmaga ulatus silmapiir lausa Helsingini.
Teletorni lugu on täis värvikaid mälestusi: 80ndate neoonkirjades dressides ärimehed kandiliste mobiiltelefonidega baarileti ääres, kõrgel peetud pulmad ja juubelid, helikopterist langevarjuhüpped vastuvõttudele saabudes ning õhtud, mil külastajad pigistasid silmi, et horisondilt Soome tulesid näha. Paljude jaoks oli Teletorni restoran koht, kus nähti esimest korda, kui väike ja samas kui ilus Tallinn kõrgustest paistab.
Modernne Eesti köök taeva ja maa vahel
Teletorni restoran keskendus kaasaegsele Eesti köögile, kus kohtusid kohalik tooraine, hooajalisus ja selged maitsed. Menüü peegeldas nii Eesti köögi pikki traditsioone kui ka kaasaegseid gastronoomiatrende – tuttavad komponendid, esitatud pidulikus ja mängulises võtmes.
Köögi filosoofia oli lihtne: kõik peab olema maitsev. Iga element taldrikul pidi olema arusaadava maitsega ja omavahel kooskõlas – midagi ei lisatud ainult ilu pärast. Kohalik kvaliteetne tooraine, eestlastele omased maitsed ning ajastutruude roogade kaasajastamine olid peakokkade suurimad inspiratsiooniallikad.
Menüü oli inspireeritud Eesti loodusest ja vahelduvast aastaringist: kevad tõi ürdid ja kergemad road, suvi mereannid ja marjad, sügis seeneroad ja soojad juurviljad, talv tummised supid ja lohutavad magustoidud. Joogikaart pakkus lisaks klassikale rohkelt kohalikke üllatajaid – alates väiketootjate jookidest kuni Eesti veinide ja käsitööjookideni.
Restoran oli peresõbralik mitte mängutoa pärast, vaid seetõttu, et ka lastega külalised said sama täisväärtusliku kogemuse – arvestati väikeste sööjate erisoovide ja tempoga. Teletorni restoran oli igas mõttes pererestoran, mille igapäevasesse ellu oli kaasatud terve suur perekond.
Maitseid kaugemalt ja lähemalt
Teletorni menüüs kohtus akendest avanev maailm otse taldrikul: road ja toorained tulid Pärnust ja Narvast, Lätist ja Soomest, kuid ka otse ümberkaudsetest metsadest ja taludest. Räim, angerjas ja muud mereannid olid ehtsad „kohalikud elanikud“, samal ajal kui naabrite köök lisas menüüle laiema põhjamaise mõõtme.
Lastele ja peredele oli loodud oma menüü, mis oli sama hoolikalt läbi mõeldud kui ülejäänud kaardid – värviline, maitseküllane ja tervislik. Laupäevased perepäevad tornis tähendasid sageli seda, et lapsed said roogasid oodates põigata 21. korrusel asuvatele eksponaatidele ja vanemad nautida hetke rahu vaatega üle linna.
Lühema, kuid värvika peatüki kirjutas torni menüüsse ka Aasta Kokk 2012 Vladimir Upeniek, kelle käe all sündisid mitmed menuroad, nagu näiteks suitsune hernesupp pardilihaga, mis „muutus“ sööja silme all ühest roast teiseks, ning tsitrusräimed musta leiva, mädarõika ja kurgiga – austusavaldus Eesti köögile ja Dimitri Demjanovi loomingule.
Õhtusöök pilvede ja klaasipõrandate kohal
Vaateplatvorm ja restoran asusid teletorni 21. ja 22. korrusel umbes 170 meetri kõrgusel. Kaks lifti liikusid kiirusega 3,5 m/s ning jõudsid üles vähem kui minutiga – 49 sekundiga. Üles jõudes ootas külastajaid panoraam, mis sirutus selge ilmaga kuni 50 kilomeetri kaugusele ja ulatus vahel lausa Helsingini välja.
21. korrusel asus püsinäitus 22 puutetundliku ekraaniga robotiga, kus sai tutvuda Eesti teaduse ja tehnika saavutustega. Vaateplatvormil olid klaasiga kaetud allavaatamise kohad, kuhu nõrganärvilistel ei soovitatud astuda – need pakkusid parasjagu kõdi nii põlvedele kui ka hingele.
Restorani sisekujunduse autor oli noor sisearhitekt Lennart Lind, kes leidis inspiratsiooni 1980ndatest, mil torn ehitati. Retrodetailid ja kaasaegne disain sulasid kokku, luues ruumi, kus alates materjalivalikust, mööbli kokkupanek ja valguslahendustest kuni pisidetailideni oli kõik peensusteni läbi mõeldud ning akendest avanev vaade oli alati peaesineja. Sama korruse avatud vaateplatvorm lisas restorani külastusele erilise kihistuse – enne või pärast rooga sai astuda klaasipõrandale ja lasta tuulel nägu puudutada.
Teletornis kasutati 21. ja 22. korrusel Eestis esmakordselt udusprinklersüsteemi, mis tulekahju korral täitis ruumi tule kustutava uduga – kaasaegne tehnika, mis hoidis turvaliselt nii külalisi kui ka seda erilist kõrgustes asuvat maailma.
Hetked, mis jäid püsima
Teletorni restoran on olnud lava lugematutele väikestele ja suurtele lugudele – alates 80ndate ärilõunatest ja pulmadest kuni tänapäevaste peresündmuste ja romantiliste õhtusöökideni. Siia võid lisada omaenda mälestused; allpool on mõned killud, mis iseloomustavad seda aega ja kohta.
Vaated, road ja inimesed
Siia sektsiooni saad lisada oma fotod – restorani interjöörist, vaadetest, roogadest ja inimestest, kes selle koha elus hoidsid. Allolevad pildid on näited paigutusest.
Teletorni ja restorani meelespea
Aitäh, et olite osa sellest loost
Aitäh kõigile külalistele, töötajatele, koostööpartneritele ja sõpradele, kes andsid Teletorni restoranile näo ja hinge. See mälestusleht hoiab alles killukese ühest peatükist Tallinna ja Eesti restoranikultuuris – restoranist, mis oli rohkem kui lihtsalt söögikoht, olles ühtaegu elamus, vaade ja kohtumispaik pilvede kõrgusel.